Lisakilod kogunevad järk-järgult ja inimkeha kohaneb sellega, mistõttu nende kahjulik mõju ei avaldu kohe. Isegi ülekaalulised inimesed ei võta alati meetmeid oma kaalu kontrollimiseks, kuigi ülekaalulisus on üle 200 haiguse riskitegur. Need, kes on proovinud seda teha ise või toitumisspetsialisti abiga, on sageli pettunud, sest pärast 10 kg kaotamist võtavad nad 15 kg tagasi.
Leedu 2023. aasta terviseseisundi ülevaates märgitakse, et 2019. aastal suurenes rasvunud täiskasvanute osakaal 18%ni ja oli kõrgem kui Euroopa Liidu (EL) keskmine. Kuid murettekitav ei ole mitte ainult asjaolu, et peaaegu iga viies täiskasvanu meie riigis on rasvunud, vaid ka see, et rasvumine soodustab ennetatavaid surmajuhtumeid. Leedu on üks ELi riikidest, kus ennetus- ja tervishoiumeetmetega oleks olnud võimalik ära hoida kõige rohkem surmajuhtumeid. 2020. aastal tõusis ennetatav suremus 340 surmajuhtumini 100 000 elaniku kohta. Võrdluseks on ELi keskmine näitaja 180 juhtumit 100 000 elaniku kohta. Samas ülevaates märgitakse ka, et ligikaudu 44% kõigist 2019. aastal Leedus registreeritud surmajuhtumitest võis seostada käitumuslike ja keskkonnaalaste riskiteguritega. Umbes 25% kõigist surmajuhtumitest (9500 surmajuhtumit) oli põhjustatud toitumisega seotud riskiteguritest (sh puu- ja köögiviljade vähene tarbimine, kõrge suhkru- ja soolatarbimine). See näitaja on oluliselt kõrgem ELi keskmisest, kus toitumisega seotud riskitegurid põhjustasid 17% surmajuhtumitest.
Miks on rasvumine nii ohtlik? Rasvumine soodustab südame-veresoonkonna haigusi (arteriaalne hüpertensioon, südame isheemiatõbi), diabeeti, ateroskleroosi, sapikivide teket, rasvmaksa, osteoartriiti (liigeste haigusi), süvaveenide tromboosi, uneapnoe ja viljatust. Rasvumine suurendab insuldi riski ja võib põhjustada sama aju neurodegeneratsiooni kui Alzheimeri tõbi.
Rasvunud inimestel on suurem risk haigestuda üle 18 liiki vähki (rinnavähk, emakavähk, käärsoolevähk, sapipõievähk, maovähk, söögitoruvähk, maksavähk, pankreasevähk, munasarjavähk, neeruvähk, eesnäärmevähk jne) ning kui nad haigestuvad vähki, on prognoos ja suremusrisk halvemad. Rasvunud inimesed kannatavad tavaliselt mitte ühe, vaid mitme kroonilise haiguse all. Kõige levinumad on arteriaalne hüpertensioon, diabeet, liigese- ja selgroohaigused ning depressioon.
Võimalus olla nelja seina vahel oli vastuvõetamatu.” Jūratė usub, et tema kaalukaotus on sarnane paljude naiste omaga: “Ilmselt nagu kõik teisedki, ei häirinud mind noorena mu kurvid. Aastate jooksul kogunesid kilod üha juurde. Iga sünnituse järel võtsin 10 või enam kilo juurde. Kuid ma ei tundnud oma kaalu tõttu mingit valu ega piiranguid: käisin rivitantsu tundides, veetsin nädalavahetused suvilas ja hooldasin lillepeenraid. Haigused tulid järk-järgult: kõigepealt kõrge vererõhk ja ravimid selle kontrollimiseks, siis diabeet – ja veel rohkem ravimeid. Muidugi proovisin kaalust vähemalt paar kilo alla võtta: proovisin erinevaid dieete, vahelduvat paastumist, kuid kaal kasvas edasi. Arusaam, et pean pöörduma spetsialistide poole ja kindlasti kaalus alla võtma, tuli siis, kui mu põlveliigesed hakkasid tugevalt valutama. Ravimid olid praktiliselt kasutud, iga samm tekitas valu. Maale sõitmine muutus piinaks, tantsimisest rääkimata. Arst selgitas, et minu kehakaalu ja mehaanilise ülekoormuse tõttu oli põlveliigese kõhre kulunud ja vajas operatsiooni. Samal ajal hoiatas ta mind, et pean kaalus alla võtma, kuna muud liigesed kuluvad samuti ära ja isegi asendatud liiges kulub liigse kaalu tõttu kiiremini. Tol ajal kaalusin 105 kg (pikkus 162 cm). Valisin põlveliigese proteesimise ja hakkasin samal ajal otsima võimalusi efektiivseks kaalukaotuseks. Mõistsin, et ainult operatsioon võib aidata. Otsisin infot, millised asutused milliseid operatsioone teevad. Leidsin teavet, et tänapäeval saab rasvumist ravida endoskoopiliselt, st isegi ilma laparoskoopia käigus tehtavate pisikeste sisselõigeteta. Registreerisin end kirurgi konsultatsioonile, meditsiiniline komisjon hindas minu tervist, motivatsiooni ja valmisolekut teha pärast operatsiooni drastilisi elustiili muudatusi. Tegelikult olin juba tol ajal üsna motiveeritud, sest väljavaade kannatada valusid, elada nelja seina vahel ja olla teistest sõltuv, ei sobinud mulle üldse. Täna, rohkem kui 1,5 aastat pärast operatsiooni ja oma 50. sünnipäeva tähistamist, mõistsin, et otsus rasvumise radikaalseks raviks oli parim kingitus endale. Kaalun 82 kg ja ei kavatse peatuda, sest tulemusi nähes on minu motivatsioon ainult tugevnenud. Lisaks ei võta ma enam ravimeid hüpertensiooni raviks ja võtan vähem ravimeid diabeedi raviks.”
Mis teeb endoskoopilise mao vähendamise atraktiivseks? Leedu endoskoopilise mao vähendamise üks pioneeridest, Klaipėda Ülikooli Haigla filiaali „Jūrininkų ligoninė” üldkirurg Olegas Deduchovas märgib, et patsiendile on oluline selgitada nii protseduuri kui ka seda, mida protseduuri järel oodata, kuidas nad end tunnevad, kuidas nad peavad sööma ning kui kiiresti ja kui palju kaalukaotust nad oodata võivad. Seetõttu konsulteerib patsiente esmalt meditsiinitöötajate meeskond: perearst, toitumisspetsialist, kirurg, endokrinoloog ja psühholoog. „Endoskoopilise mao vähendamise eeldatav tulemus on umbes 20% kehakaalu langus. Meil on hea meel, et meie patsiendid teatavad 30–60 kg kaalukaotusest. Selle operatsiooni suur eelis on see, et endoskoopiline mao vähendamine on suunatud pikaajalisele efektile ja suuremale kaalukaotusele,” märgib kirurg. Patsiendid on kõige enam huvitatud protseduurist ja tüsistuste riskist. „Endoskoopilise protseduuri käigus volditakse ja surutakse mao sisekülg kokku, moodustades endoskoopile kinnitatud spetsiaalse ühekordse seadme abil „toru”. See vähendab mao mahtu, mis mahutab umbes 150 ml toitu/vedelikku. See takistab suure koguse toidu söömist. Kuid see ei ole ainus oluline asi. Peamised toimemehhanismid ei seisne ainult selles, et mao maht väheneb, vaid ka selles, et mao tühjenemine aeglustub, mistõttu täiskõhutunne püsib kaua. Sellel uuenduslikul meetodil on väiksem tüsistuste risk, operatsioonijärgseid haavu ei teki. Endoskoopiline mao vähendamine on oma eripära tõttu kõige vähem kõrvaltoimeid võrreldes teiste invasiivsete mao vähendamise kirurgiliste meetoditega. See on 10 korda ohutum kui kirurgilised operatsioonid,” jagab ekspert teaduslikult tõestatud teavet.
Kaalukaotuse tulemusel paranevad ka kaasuvad haigused. Paljude inimeste vererõhk normaliseerub või selle kontrollimiseks on vaja vähem ravimeid. Diabeetikute glükeemiline kontroll paraneb, mõned patsiendid paranevad täielikult, teised vajavad veresuhkru taseme säilitamiseks väiksemaid ravimidoose. Une kvaliteet paraneb, liigesed on vähem koormatud ja seega on valu vähem häiriv ning patsient liigub rohkem. „Kõik on omavahel seotud. Protseduuri eesmärk ei ole ainult kaalu vähendamine, vaid ka ülekaalulisusega või rasvumisega seotud haiguste kontrolli parandamine,” rõhutab O. Deduchovas.
Milline on operatsioonijärgne jälgimine? O. Deduchovase sõnul on patsientidel kavas jälgida 2 aastat. Praegu järgib seda plaani umbes 2/3 patsientidest: nad külastavad toitumisspetsialiste, teevad vereanalüüse ja jälgivad toitainete puudust. Toitumist kohandatakse vastavalt vajadusele. „Meie patsiendid on motiveeritud ja see annab häid tulemusi. Kuid praktika näitab, et 1–2 aasta pärast võib kaal hakata uuesti tõusma. Seetõttu on väga oluline järgida soovitusi järjekindlalt, sest mao vähendamine on vaid algus tervislikumale eluviisile, mis peaks saama elu lahutamatuks osaks. Oluline on arendada head harjumused, mis positiivsete muutuste nägemisel peaksid muutuma lihtsaks ja meeldivaks,” rõhutab kirurg.
Kellele ja millal on see protseduur soovitatav? Arst märgib, et patsiendid, kelle kehakaalindeks (BMI) on üle 30, peaksid konsulteerima mao vähendamise osas. Eriti juhul, kui inimesel on juba kaasuvaid haigusi. „Teisalt, isegi kaasuvate haiguste puudumisel, kui BMI on üle 30, on konsultatsioon vajalik. Ma julgustan inimesi pöörduma spetsialistide poole ja alustama rasvumise ravi võimalikult varakult, mitte ootama ja kaalus juurde võtma. Mida madalam on rasvumise aste, seda lihtsam ja tõhusam on ravi ning seda väiksem on teiste kaasuvate haiguste risk,” julgustab kirurg.